ASi Reinsalu Auto juhatuse liikme ja logistiku Andri Õuna sõnul näitab nende kogemus, et veoselepinguid eraldi iga alltöövõtjaga ei sõlmita, küll aga suurte koostööpartneritega. “Praegu isegi ei meenu paari aasta tagusest ajast ühtegi veoselepingut, mis oleks sõlmitud allvedajaga,” ütles ta. “Pigem lepitakse telefoni teel või e-kirja teel oma kindla väikese koostööpartneri ettevõtte juhataja või logistikuga kokku tingimused ja tasud ning töö tegemise järel esitatakse arved.” Õun lisas, et koostööd ehk allvedusid tehakse nende ettevõtetega, kellega on olnud kas endal või mõnel teisel koostööpartneril head kogemused. “Uutel tulijatel on raske hankida usaldust ja tööd,” märkis ta.
Pane tähele
Jälgi veoselepingut sõlmides:
Vorm. Kuna kaubaveolepingule seadus mingit vormi ette ei näe, võib selle põhimõtteliselt sõlmida isegi suulises vormis. Sellisel juhul tulenevad õigused ja kohustused, milles pooled eraldi kokku ei leppinud, seadusest. Seaduse otstarve on siinkohal eelkõige vedaja kaitsmine, et viimane ei peaks üleliigselt tegelema näiteks kauba järele valvamisega.
Dispositiivsus. Lepinguliste võlasuhete puhul kehtib dispositiivsuse põhimõte. See tähendab, et üldjuhul võivad pooled kokkuleppega seaduses sätestatust kõrvale kalduda ehk reguleerida omavahelisi suhteid teistmoodi, kui seda teeb seadus.
E-kirja suhtlus. Lepinguid sõlmitakse tihti e-kirja teel, mis iseenesest ei ole vale. Saatja küsib vedajalt hinnapakkumist, mille hiljem kinnitab. Tulemuseks ongi kaubaveoleping. Selliselt sõlmitud lepingu tingimusi võivad pooled vahetatavate e-kirjade teel täiendada. Kui selliseid tingimusi koguneb palju, oleks kaubaveolepingule mõistlik anda kirjalik vorm ja lepingudokument allkirjastada.
Kohustused. Veolepingu poolteks on saatja ja vedaja, kellel on lepingu täitmisel erinevad õigused ja kohustused, samuti huvid. Vedaja põhikohustuseks on vedada veos (tervelt) sihtkohta ja anda see üle kolmandale isikule (saaja). Lisaks võib vedaja põhikohustustena nimetada veose kahju eest kaitsmise kohustust ja saatja juhiste järgimise kohustust. Saatja põhikohustus on aga vedajale veotasu maksmine. Lepingus võivad pooled loomulikult kokku leppida täiendavaid kohustusi.
Veotasu. Seaduse järgi tekib vedajal õigus saatjalt veotasu nõuda alates hetkest, kui veos saajale üle antakse. Eelkirjeldatud dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt võivad pooled veotasu maksmises kokku leppida ka teistmoodi, mis praktikas ongi levinud – nn kestvuslepingute puhul tasub saatja vedajale vastavalt sõlmitud lepingule perioodiliselt, ühekordse veolepingu puhul on tavaline, kui lepingus määratakse kindel maksetähtaeg (nt 7 või 14 päeva), mis hakkab kulgema lepingu täitmise ehk kauba saajale üleandmise hetkest. Samuti saab ja on ilmselt ka mõistlik lepingus kokku leppida seaduses sätestatuga võrreldes kõrgemad viivisemäärad rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral.
Pretensioonid. Pooltevahelisi vaidlusi võivad eelkõige põhjustada sellised lepingurikkumised nagu kauba kahjustumine või kaotsiminek ja saajale kättetoimetamisega hilinemine ehk veotähtaja ületamine. Seadus kaitseb üldiselt vedajat, mistõttu on oluline tähele panna, et erinevalt võlaõigusseaduse üldisest loogikast vastutab vedaja veolepingu rikkumise eest üksnes piiratud ulatuses, ent seda vastutust on võimalik lepinguga laiendada. Üldjuhul vastutab vedaja kauba kahjustumise/kaotsimineku eest piiratud ajavahemikul – veose vastuvõtmise hetkest kuni saajale üleandmise hetkeni. Siit järeldub, et oluline on nimetatud ajahetked kirjalikult fikseerida, vajadusel isegi minuti täpsusega, et vaidluse korral ei tekiks omakorda vaidlust neis detailides.Piiratud on ka kahju hüvitamise kohustus kauba kaotsimineku korral – vedaja poolt kuulub hüvitamisele üldjuhul üksnes veose väärtus. Hüvitis kauba kaotsimineku või kahjustumise eest on omakorda piiratud – maksimaalselt 8,33 SDRi (Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühik, praegu umbes 1,24 eurot) kauba kaalu iga kilogrammi kohta.
Tasaarvestus. Pooled saavad seda lepingus reguleerida teistmoodi kui seaduses. Näiteks juhul, kui saatja leiab, et vedaja peab hüvitama kahju või muul põhjusel tasuma vedajale mingi rahasumma seoses lepingu rikkumisega, võib saatja seaduse järgi vedaja nõude tasaarvestada omapoolse nõudega. Lepinguga saab sellise võimaluse välistada.
Aegumistähtaeg. Samuti saab lepinguga pikendada või lühendada nõuete aegumistähtaegasid, mis tulenevad seadusest. Seaduse järgi on vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta.Lepingusse võib märkida vajadusel kas pikema või lühema aegumistähtaja. Kui nõue on aegunud ja isik esitab kohtus sellesisulise vastuväite, ei ole nõude edasine menetlemine ega seega maksmapanek võimalik.
Allikas: Martti Kangur
Välditakse vaidluste teket
Veoselepingute asemel on Reinsalu Autos suuremat rõhku pööratud veose saatelehtede korrektsele vormistamisele. “Nõuame nii allvedajatelt kui ka autojuhtidelt veoselehtede korralikku täitmist. See tähendab vedaja ja vastuvõtja andmeid, vastuvõtja allkirja, kaalu ja mahtu,” selgitas ta. “See hoiab ära hilisemaid aeganõudvaid ja kulukaid vaidlusi.”
Applaford ES Transport & Logisticsi juhataja Raivo Nirgi sõnul on üks tähtsamatest asjadest, millele tasuks tähelepanu juhtida, kindlasti peale- ja mahalaadimise aeg ning koht ja sanktsioonid. “Näiteks kui vedaja hilineb ja samas hilineb ka peale- ja mahalaadimine, siis millised on sanktsioonid,” selgitas ta. Kindlasti tuleb ära märkida ka veose hind ja tasumistingimus ehk maksetähtaeg. Nirk lisas, et kui tegu on kindlat temperatuuri nõudvate kaupadega, peab kindlasti ka see olema märgitud.
OÜ Goldline Group juhatuse liikme Asko Osula sõnul on esmalt vedajal vaja teha vedajavastustuskindlustus. “Veotellimused peavad olema selliselt tehtud, et hiljem oleks võimalik taastada, kuidas ja millal ning kelle poolt tehti tellimus, lepingusse märgitakse kontaktisikud,” selgitas ta. Vedaja peab saama lepingusse klausli, et masinatel on GPS-seadmed, mis võimaldavad taastada marsuudi, seisakud, sõiduajad.
Lepingu sõlmimine võtab aega
Osula sõnul tuleks pikemate lepingute puhul märkida kütusehinnaindeks nii, et kui tõuseb kütuse hind, tõuseb ka veohind ja vastupidi. Samuti peavad olema fikseeritud maksetingimused, mis lepitakse kokku lepingu sõlmimisel. “Mitte kunagi ei ole leping ühel A4-lehel, vaid see on üks pikk ja aeganõudev tegevus,” rääkis ta lepingu sõlmimisest.
Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni juriidilise osakonna juhataja Victoria Metsa sõnul on hoolimata sellest, kas väikefirma soovib tellida kaubavedu või veab ise, ärisuhete puhul kõige olulisem veenduda lepingupartneri usaldusväärsuses. “Kaubaveolepingu puhul omab see veel suuremat tähendust, kuna enamasti töötatakse ettemaksuta ja ollakse nõus suhteliselt pika veotasu maksetähtajaga,” märkis ta. “Omaette teema on see, kas osutatakse teenust Eesti sees või tegutsetakse üle riigipiiri ehk rahvusvaheliselt.”